Gautama Buddha, vagustunud meister

563.saj. eKr. sündis Indias ühel kuningal poeg, kes sai nimeks Siddhartha Gautama Šākjamuni. Astroloogid ennustasid, pojast saab kas suur valitseja või ta hülgab kodu, valib munga tee ja saab buddhaks (buddha tähendab: “see, les on mõistnud; virgunu”).
Kuningas tahtis, et tema pojast saaks võimas valitseja, ning tegi kõik selleks, et poeg ei puutuks kokku paleest välise maailmaga.

Siddharta abiellus kuueteistkümne aastaselt ja peatselt sündis ka poeg.

Kord siiski sattus kuningapoeg paleest väljapoole ning kohtas ringsõidul esimest korda elus rauka, pidalitõbist ja nägi ka surnukeha. Siis sai ta teada, et vanadus, haigused ja surm on igapäevased nähtused, ning teda haaras suur kaastunne. Saamata enam rahu, mõtles ta selle üle sügavalt järele, ning otsustas lõpuks lahkuda (õigemini – salaja põgeneda) kuninglikust vanglast. Ta oli kahekümne üheksa aastane.

Olgu öeldud, et kui ta peale valgustumist oma naist vaatama läks, oli naine ta peale vihane mitte seepärast, et Buddha ära läks, vaid seepärast, et ta talle ei öelnud. See solvas naist sügavalt, sest ta oleks lubanud tal minna… Naine tundis, et Buddha ei usaldanud teda piisavalt.

534 eKr asus ta niisiis Tõe otsingutele, rännates ringi kui kerjus ja askeet ja proovides läbi ka kõige äärmuslikuma askeesi.

Sattunud Siddharta Bodh Gaya nimelisse maakohta, umbes 6 aastat pärast kodust lahkumist, otsustas ta ühel päeval ujuma minna. Kuna ta oli nälgimisest nõrk, oleks ta äärepealt jõe voolus hukkunud. Kuid siiski jõudis ta õnnelikult kaldale. Sel hetkel kuulis ta järsku ühe keelpilli heli ning ühtäkki ta mõistis, et ei mingi äärmus – ei äärmine askees ega äärmine hedonism, ei vii sihile – nii nagu liiga pingul ja liiga lõdva pillikeelega ei ole võimalik saada head muusikat. Oluline on hoopis leida kesktee. Ta istus Bo puu alla (Ficus religiosa, bodhipuu), olles otsustanud enne mitte tõusta, kui on valgustunud. 49-ndal päeval, 528 eKr saavutaski ta virgumise. Temast sai Buddha.

Esmalt ta vaid naeris, kuna avastas, et midagi ei ole otsida väljaspoolt, vaid ainult iseenda seest. Peale valgustumist vaikis ta nädala, sest ta ei osanud-ei suutnud edasi anda seda, mida ta oli kogenud. Siis aga tasapisi hakkas ta oma kogemust ka teistega jagama, proovides seada kuidagigi sõnadesse panna. Selliste kogemuste sõnastamine on peaaegu võimatu.

Buddha Šākyamuni maine elu lõppes 80. aastaselt Kusinaras (praegune Kushinagar) 483. aastal ekr, olles kinkinud maailmale Vipassana meditatsiooni.

*

Gautamaga umbes samal ajal elas ka Vārdhamāna Mahāvīra, kes on džainismi looja.