Tõde

Tänapäeval on palju tõekuulutajaid: 5 asja, mis muudavad su maailma; 10 sammu, mis viivad sind eduni; 7 nippi, kuidas tõsta su enesekindlust…. jne jne jne
Tõde?

Milline seos on aga mesitritel Tõega?

OSHO, valgustunud india müstik:

“Tõe kogemus ei ole ei mõte ega tunne. See pole sinus, vaid sina oled selles. See on kogu su olemus, mitte ainult kogemus, mis sinuga toimub. See on sinust suurem, kuna ka kogu eksisteerimine on sellesse lisatud.

Pilaatus küsis Kristuselt: “Mis on tõde?” Ja Kristus vaatas talle lihtsalt otsa ja vaikis. Tõel pole sõnu ega helisid. Tõde on ekstreemsete sügavuste kogemus. See on täielik samastamine sellega, mis on.

Kõik äärmused on valed. Tõde on äärmuste vahepealsus. Teisisõnu – tõde ületab kõik äärmused.

Kui proovite tõde tõlgendada, seisate väljaspool; kui sa koged tõde, oled sa selles täielikult, täielikus osaduses sellega. Sellepärast on tõe kogejatel võimatu seda määratleda. Kui mees oskab teile tõele selgitada, on see märk sellest, et ta pole seda kunagi kogenud. Inimesed küsivad minult, mis on tõde. Aga mida ma oskan öelda?

Ei ole ühtegi teed, mis viib tõeni. Kuidas saab teadaolev tee viia tundmatuseni?

Tõde on kogemus, mis ületab aja. See on täiesti isiklik. Kuidas saab seda piiratud aja jooksul piiritleda?

Tõde pole sõna, pole heli. Helid sünnivad ja surevad välja, kuid tõde on olemas igavesti.

Te ei leia kunagi tõde keeles, kes, mis, kus, millal või miks. Tõde lihtsalt eksisteerib ja see, mis just on, see on. Tõde ei saa mõelda ega järele mõelda, kuid tõde saab elada. Kõik mõtted ja kaalutlused takistavad tões olemist.

Muusika rütmis, armastuse täiuses, looduse ilus kaob inimene praktiliselt – ja see, mis eksisteerib, on tõde.

Inimene ise on ebaõige; tõde on mitteisikuline. “Mina” on vale; Jumal on tõde.

Tõde ei saa ühegi sõna kaudu õpetada. Saage hästi aru, et iga tõde, mida saab sõnade kaudu õpetada, pole üldse tõde. Tõde saab teada, kuid seda ei saa öelda. Tõe tundmiseks peate saama sõnatuks, vaikseks tühjaks. Kuidas saab sõnadesse panna midagi, mida tuntakse tühjuses?”

*

LAO TZU, hiina valgustunud müstik, taoismi rajaja

Lao Tzu elas üheksakümmend aastat – tegelikult ei teinud ta muud, kui elas. Ta elas täielikult. Mitu korda palusid jüngrid tal kirjutada, kuid ta ütles alati: “Tao, mida võib öelda, pole päris tao, tõde, mida võib öelda, muutub kohe valeks.” Niisiis ta ei kirjutanud midagi, ta ei öelnud midagi.  Mida siis jüngrid temaga tegid? Nad olid temaga koos. Satsang ongi – temaga koos olemine. Nad elasid koos temaga, liikusid eri paigusse koos temaga, nad lihtsalt imbusid temasse. Tema lähedal olles üritasid nad olla temale avatud. Tema lähedal olles üritasid nad mitte millelegi mõelda. Tema lähedal olles muutusid nad üha vaiksemaks. Selles vaikuses jõudis ta nende juurde, ta tuli nende juurde ja koputas nende ustele.

Lao Tzu keeldus üheksakümmend aastat midagi kirjutamast ja rääkimast. Tema põhiliseks hoiakuks on: Tõde ei saa öelda ja tõde ei saa õpetada. Kui Tõe kohta midagi öelda, pole see enam Tõde. Ütlemine ise moonutab Tõde, võltsib selle. Tõde ei saa õpetada. Kõige rohkem võid sellele vaid viidata. Ja see viide saab olla sinu enda sügav olemus, kogu sinu enese elu – seda ei saa sõnadega näidata. Ta oli sõnade vastu. Ta oli keele vastu.

Räägitakse, et ta käis iga päev hommikuti jalutamas ja naaber koos temaga. Teades hästi, et Lao Tzu ei taha rääkida, et ta oli täieliku vaikuse inimene, vaikis naaber alati. Isegi “tere” ei olnud lubatud, isegi ilmast rääkida polnud lubatud. Öelda “Kui ilus hommik!”, oleks juba liiga suur jutuvada.

Ükskord juhtus aga nii, et naabrile tuli külaline ja ta tahtis ka jalutama tulla. Külaline aga ei teadnud Lao Tzu’d ega tema suhtumist. Ta tundis ennast ängistatuna pikast vaikusest, ning ei saanud aru, miks nad ometi vaikisid. Vaikus muutus talle raskeks.

Kui te ei tea, kuidas vait olla, muutubki see raskeks. Asi pole selles, et öeldes asju, mida suhtled – ei. Ei ole nii, et lausudes midagi, te suhtletegi. Tegelikult öeldes asju te vaid koormate end. Tegelikult pole sõnade kaudu suhtlemine võimalik. On vastupidi: sõnadega ainult välditakse suhtlemist. Te räägite ja loote sõnade ekraani enda ümber, et teised ei saaks teie tegelikust olukorrast teada. Te riietate end sõnadega.

Mees hakkas end justkui alasti tundma ja muutus väga kohmetuks; see oli tema jaoks piinlik aeg. Niisiis ütles ta, kui päike tõusis: „Milline ilus päike. Milline ilus hommik! ”

See oli kõik, mida ta ütles. Kuid keegi ei vastanud, sest naaber teadis, et Lao Tzu’le see ei meeldi. Ja muidugi, Lao Tzu ise ei ütleks midagi.

Kui nad tagasi tulid, ütles Lao Tzu naabrile: „Alates homsest ärge seda meest enam kaasa võtke. Ta on tatraveski. Räägib liiga palju ja asjatult – mul on endal silmad, et näha – päike tõuseb ja see on ilus. Milleks seda öelda? ”

Lao Tzu elas vaikuses. Ta vältis alati rääkimist tõest ja lükkas alati tagasi idee, et ta peaks selle tulevastele põlvedele kirja panema.

On ilus lugu sellest, kuidas enne oma surma Lao Tzu jünger Lao Tzu’d raamatut kirjutama sundis. Tänu sellele sündiski Tao Te Chingi raamat, mille esimene lause on: Tao, millest võib rääkida, ei ole Absoluutne Tao.
Niisiis esimene asi, mida Lao Tzu tahab öeldaon, et see, mis iganes öeldakse, ei saa olla tõsi. Selline on raamatu sissejuhatus.
See paneb teid lihtsalt tähele panema, et nüüd järgnevad sõnad, ja teie ärge saage nende ohvriks.
Pidage meeles sõnatu. Pidage meeles seda, mida ei saa edastada keele kaudu, sõnade kaudu. Taoga saab suhelda, kuid seda saab suhelda ainult olemisest olemiseni.

*

Tõlkinud Chandini Sarita