Kogemuslugu: Liisi Murde / Bhavna Vasa

Liitudes Meditatsiooni õpetajate väljaõppe grupiga, ei teadnud ma meditatsioonist tegelikult võib öelda, et mitte midagi.

Olin tegelenud veidi Kundalini joogaga, millest olid väga head kogemused, kuid meditatsiooni osas oli ettekujutuseks pigem nö juhitud meditatsioon, kus kujutlen ette mingit meeldivat olukorda või sisendan endale mingeid mõtteid. See, et meditatsioon algab seal, kus mõte lõpeb, oli minu jaoks väga üllatav teadasaamine.

Võib öelda, et tänu läbitud õppele ja meditatsioonidele ei ole ma enam niivõrd pinges. Võtan elu vabamalt ja mängulisemalt. Ma ei pettu endas kui ei jõua kõike teha, mida olen plaaninud või ei lähe asjad päris nii nagu lootsin.

Inimestega suheldes ei ole enam oluline mulje jätmine. On nagu on.

Naudin rohkem hetke ja protsessi, mitte niivõrd tulemust.

Ka surmast mõtlemine ei ole enam niivõrd hirmutav. Mõtlen sellest pigem kui oma tõelise olemuse juurde tagasi pöördumisest, mitte millegi lõpust.

Aeg-ajalt olen märganud, et suudan ennast toimuvast distantseerida ja vaadata asjade kulgu kõrvalt, ilma nö. emotsioneerimata.

Lisaks kõigile kogemustele, mida sain läbi meditatsioonide, tutvusin ka väga toredate inimestega ning iga õppetsükkel oli niivõrd huvitav, et päev läks nagu lennates ja uut kohtumist hakkasin ootama kohe peale eelneva lõppu.